Noore neiu seitsme aasta tagune salapärane kadumine on saamas sisulist
lahendust – Lõuna ringkonnaprokuratuur soovib kaudsete tõendite põhjal
kohtu alla anda sarivägistaja, kellega kadunud neiu viimasena kohtus.
2006. aasta 14. veebruaril teel Tartust Elvasse kadunuks jäänud Reili Huigi (17) lugu on politsei jaoks selge algusest peale.
Tartus täiskasvanute gümnaasiumis õppinud Huik otsis vahetult enne
kadunuksjäämist interneti kaudu tööd lapsehoidjana. Pakkumiste seast
valis ta välja mehe, kes väitis otsivat hoidjat Elvasse kolmeaastasele
lapsele.
Mees käis oma jutu järgi ehitustööl ega saanud seetõttu last päevasel
ajal hoida. Huiki köitis selle tööpakkumise juures lubadus, et ta hakkab
saama püsivat, mitme tuhande krooni suurust töötasu. Samuti lubas
õhtuti töölt naasev mees neiu ise Elvast Tartusse tagasi sõidutada.
Enne esimest tööpäeva sai neiu temaga telefonitsi suhelnud mehega kokku
Tartu kaubamaja juures. Seal andis mees neiule järgmiseks päevaks
kohalesõiduks vajaliku bussiraha.
Huiki nähti viimati minemas Tartus Elva bussile. Politsei algatas neiu
kadumise asjus kriminaalasja. Juba algusest peale oli uurijate
huviorbiidis varem korduvalt kohtulikult seksuaalkuritegude eest
karistatud Guntars Kaziks.
Meest sidus Huigi kadumisega Tartu kaubamaja turvalint, kust on näha,
et tüdrukuga päev enne kadumist kokku saanud mees oli just tema.
Kaziksi seotust juhtunuga kinnitas kaudselt samuti fakt, et sel ajal
oli tema elukohaks Elva lähistel asuv Hellenurme. Seal andis talle
peavarju naine, kellega Kaziks oli tutvunud eelmise vangistuse kandmise
ajal kirja teel. Naisele valetas ta, et kannab vangistust metsavarguse
tõttu.
Nagu selgus, oli Hellenurmes elanud naine toona vaid üks Kaziksi poolt
ümber sõrme keeratud mitmest naisterahvast. Et naine käis päeviti Tartus
tööl, oli oma äranägemise järgi ehitustöödel käinud Kaziksil uurijate
versiooni kohaselt neiu kadumise päeval rahulikult aega temaga
Hellenurmes asuvas üksikus majapidamises tegeleda.
Kuna omaksed iseloomustasid Huiki kui vajadusel enda eest füüsiliselt
seista osanud neiut, kartsid uurijad, et Kaziksil võis tol päeval neiu
lõksu meelitamisel olukord nii-öelda käest ära minna.
Politsei võttis Kaziksi mitmeks kuuks vahi alla ja otsis Hellenurme
ümbruskonna põhjalikult läbi. Paraku jäi Huik leidmata. Et Kaziks, kelle
rinda ehivad tätoveeringud naise kõri närivast vampiirist, keeldus oma
seotust kuriteoga tunnistamast, oldi sunnitud mees lõpuks süütõendite
puudumisel vabadusse laskma.
Kolm aastat hiljem, 2010. aasta sügisel mõisteti Kaziks süüdi
Tallinna-Tartu ja Tallinna-Pärnu maanteel üksinda hääletanud nelja noore
neiu vägistamises. Talle määrati karistuseks viieteist aasta pikkune
vangistus. Selleks ajaks oli Pärnust pärit Kaziks kolinud Lõuna-Eestist
Tallinna.
Ent Huigi kadunuks jäämise kriminaalasi seisis endiselt Lõuna
prefektuuri raskete isikuvastaste kuritegude talituses avastamata
juhtumite hulgas. Sel sügisel otsustas Lõuna ringkonnaprokuratuur, et
Kaziksile tuleb esitada Reili kadumise asjus siiski süüdistus.
Prokuröril lasi nii otsustada vahepeal muutunud kohtupraktika, mis
lubab inimesi rasketes isikuvastastes kuritegudes süüdi mõista ka
kaudsete tõendite põhjal. Kuna Huigi kadumise loos pole suurt lootust
uute tõendite lisandumisele, otsustas prokurör neiu kadumisse tuua
lahenduse kasvõi seeläbi, et üritab Kaziksit juhtunus süüdistada
vähemalt kaudsete tõendite abil.
Lootus, et mees ise noore neiu kadumise loost rääkima hakkab, on imeväike.
Allikas:
Postimees