Mõni kuu tagasi leidis üks Viljandimaa mees üles oma venna. Aga edasi tuli välja, et tal on ka õde, kelle olemasolust ta ei teadnudki. Esimest korda kohtusid õde-venda, kui olid jõudnud 50ndate eluaastate keskele.

Saatesarja "Sind otsides", milles inimesed leiavad teleekraanil kaua kadunud olnud lähedasi, teeb TV3 juba aastaid. Igast kohtumisest aga telesaadet ei saagi. Nii ka Reinu õeleidmisest. Ainsaks tunnistajaks sai Õhtuleht.

Rein (56) ei tea oma vanematest midagi. Ema teda sünnitusmajast kaasa ei võtnudki. Loobunud oli ta ka kolmest varasemast lapsest. Sündinud olid nad nii riburada pidi, nagu loodus seda üldse lubab. Rein ei kiirusta siiski ema Helgit põlvini maasse tampima. Ta ei tea, milles oli asi, et ta pidi nimetuna Väikemõisa väikelastekodusse sattuma ja igasugusest emaarmastusest ilma jääma. Vahest lasub enamik süüst hoopis despoodina teab kust majja ilmunud kasuisal, kes võõrast verd enda ümber ei sallinud?

Kes teab. Reinu jaoks on need vastuseta küsimused.

Reinust tehtud "Sind otsides" lõi kihisema pool Eestit. Nagu vähid kivi alt, hakkasid välja ilmuma tuntud ja tundmatud sugulased.

Kõigepealt leiti üles vend Mihhail, keda selle nime all ei tunne keegi: tema on eluaeg kõikide jaoks olnud Miku. Nende vendade kohtumisest tehti ka telesaade. Miku anti lastekodusse 10aastaselt.

Siis ilmus nähtavale vend Valdur, kellega nad võiksid Reinu sõnul välimuse järgi vabalt olla ka kaksikud. Valdur on nii vaikne mees, et sõna ei kanguta ka tangidega suust välja. Hiiglasest metsamees. Aga tütred on tal särtsu täis pealaest jalatallani. Nemad otsisidki onu telefoninumbri üles ja juba nädala pärast oli Valduri pere venna pool kohal.

Valdur ja kõige noorem õde Tiiu on ka ainsad, kes emaga koos üles kasvasid. Tiiu on Soomes, tedagi pole Rein ihusilmaga näinud ega oskaks ka ära tunda, kui juhuslikult tänaval vastu peaks tulema.

Originaalartikkel: http://ohtuleht.ee/473795